Eesti 2035 strateegia seab tootlikkuse sihiks 110% EL keskmisest. Lähtepunkt on ~77,5% (2023) — ja ilma sekkumiseta raporti prognoos seda ei võimalda. Pikema selgituse leiab täispikast raportist.
Eesti 2026 paigutub telgede ristumiskohta — neli stsenaariumi avanevad sealt eri suundades.
Ettevõtted, kogukonnad, vabaühendused ja teadusasutused teevad tihedat horisontaalset koostööd — kohalikke algatusi, kogukondlikke fonde ja talgukultuuri on palju. Ideid sünnib rohkesti ja sotsiaalne side on tugev, kuid riik ei suuda luua sidusat strateegilist arenguraami: regulatsioon jääb maha, suuremahuline rahastus puudub ning rahvusvaheline skaleerimine kukub läbi. Translatsioon teadusest tööstusesse ja kohalikust pilootist eksporditavaks tooteks jääb nõrgaks. Hea tahe on olemas, kuid süsteemne võimendus puudub.
2035: Ühiskond on elav, loov ja sotsiaalselt sidus, kuid majanduslikult ebakindel; tootlikkus jääb 80–90% vahele EL keskmisest ning palgakasv on regiooniti väga ebaühtlane — heaolu kasv jääb piiratuks.
Riik kujundab selged prioriteedid ja toimib innovatsiooni käivitajana — mitte takistajana. Innovatsiooniahel teadus → arendus → piloot → eksport toimib terviklikult, sest avalik ja erasektor jagavad andmeid, riske ja tulu. Ministeeriumid, ülikoolid, ettevõtted ja kogukonnad tegutsevad ühises missioonimudelis, kus reformid ei jää poliitiliste tsüklite vahele. Talent jääb Eestisse ja diasporaa tuleb tagasi, sest siin saab katsetada, eksida ja õppida ilma süsteemse karistuseta. Tootlikkuse kasv toetub kõrgele lisandväärtusele, mitte odavale tööjõule.
2035: Kõrgema lisandväärtusega majandus, mille tootlikkus läheneb ja ületab 110% EL keskmisest; usaldus institutsioonide vastu on Põhjala tasemel ning heaolu kasvab laiapõhjaliselt, mitte ainult Tallinna-Tartu teljel.
Poliitika on reaktiivne, lühinägelik ja killustatud — iga ministeerium, omavalitsus ja ettevõte ajab oma asja. „Surmaorg” innovatsioonis on sügav: ideed ei jõua turule, sest puudub nii kapital, koordineerimine kui ka regulatiivne tugi. Töö jääb madala lisandväärtusega allhanke- ja teenindussektoritesse, talent rändab välja ning välisinvestorid eelistavad stabiilsemaid naabreid. Usaldus institutsioonide vastu langeb, populism võimendub ja iga uus kriis süvendab eelmise jälgi. Süsteem reageerib, kuid ei õpi.
2035: SKP kasv aeglustub või muutub negatiivseks, tootlikkus libiseb alla 75% EL keskmisest, palgakasv on surve all ning polariseerumine — nii regionaalne, põlvkondlik kui ka sissetulekupõhine — süveneb järsult.
Reformid viiakse ellu professionaalselt ja ülalt alla — riigiaparaat on tugev, e-riik töötab ning surmaorgu innovatsioonis leevendatakse sihitud toetustega. Kuid sektorid omavahel ei räägi: ettevõtted, ülikoolid ja ministeeriumid optimeerivad oma silod, mitte tervikut. Sektoritevaheline koostöö on nõrk, ökosüsteemne dünaamika puudub ning läbimurded jäävad harvaks ja juhuslikuks. Riik suudab katastroofe ära hoida, kuid ei suuda luua järgmise põlvkonna konkurentsieelist. See on Eesti tänane lähtepunkt.
2035: Süsteem jõuab arengu lakke ~85% juures EL keskmisest: inimesed on turvalised ja teenused töötavad, kuid ettevõtlik energia hajub ning noorem põlvkond otsib ambitsioonikamat keskkonda mujalt — stagnatsioon, mitte kriis.
Sisemised ja välised sündmused — võimalused, ebasoovitavad sündmused ja sotsiaalne mõõde.
Sündmus → kvadrant → võitjad ja kaotajad → kuidas tõsta koostöövõimet ja institutsionaalset teovõimet.
TI areng ületab kõik prognoosid, luues uue paradigma töö ja hariduse väärtusloomes. See muutus vabastab inimmõistuse rutiinsetest ülesannetest ja võimaldab keskenduda kõrgema lisandväärtusega tegevustele. Haridussüsteem keskendub „TI-orkestreerimisele", keskmes on loovus, kriitiline mõtlemine ja strateegiline juhtimine. Tehnoloogiline võimekus konverteeritakse vahetuks ühiskondlikuks heaoluks, pakkudes kodanikele rohkem aega ja ressursse eneseteostuseks.
Kohanevad ettevõtted ja loovsektor kasvavad jõuliselt; haridusinnovatsioon saab uue tõuke. Rutiintöö (raamatupidamine, esmane õigusabi, helpdesk) hävib kiiresti, mis nõuab massilist ümberõpet ja sotsiaalset turvavõrku.
Käivitada TI-orkestreerimise massiline haridus — 100 000 inimest 3 aastaga. Edu sõltub sellest, kas osapooled jõuavad ühise mõõdupuuni juba esimesel aastal ning hoiavad läbipaistva tagasisidetsükli. Ilma püsiva kohtumisrütmita kaob hoog kiiresti.
Avada avatud mudelite koostöö Põhjala-Balti regioonis. Mõju võimendub, kui koostöövorm tehakse püsivaks raamistikuks, mitte projektipõhiseks tegevuseks. Vastasel juhul taandub algatus üksikute entusiastide õlgadele.
Siduda ülikoolid, ettevõtted ja riik ühisesse TI-laborisse. Algatuse usaldusväärsus kasvab, kui tulemused avaldatakse avalikult ja neid hindavad sõltumatud osapooled. See vähendab kahtlust, et tegu on dekoratiivse kaasamisega.
Kelle ülesanne on iga soovitus ellu viia?
Vastu võtta riiklik TI-strateegia koos 3-aastase rakenduskavaga. Rakendamine eeldab selget eelarverida, vastutavat asutust ning mõõdikuid, mis seovad rahastuse tulemustega. Ilma nendeta hajub reform ametkondlikku rutiini.
Kehtestada eetikaraamistik ja sõltumatu auditi süsteem. Reformi õnnestumiseks tuleb seda kaitsta poliitiliste tsüklite vahel — soovitatav on parlamendiülene leping. Üksiku valitsuse algatatud muutus kaob enamasti järgmise koalitsiooniga.
Investeerida arvutusvõimsusesse (riiklik GPU-keskus). Investeering tasub ennast ära ainult siis, kui sellega kaasneb pidev seire ja avalik aruandlus. Vastasel korral hajuvad kulud ja mõju jääb mõõtmata.
Kelle ülesanne on iga soovitus ellu viia?